kolmapäev, 5. detsember 2018

,,Emme sul on m*nn!'' ja ropendamisest

Täpselt sellise lause hõikas Lizzu mulle paar hommikut tagasi, kui me hambaid pesime.
Muidugi ma küsisin esimese asjana, et misassjaaa?? Selle peale vastas ta, et näe vaata peeglisse, põse peal on üks m*nn ju.. Jap... oligi mingi punn või mingi punane täpp põse peal.
Seletasin talle siis ilusti ära, et see sõna on PUNN, P-ga, kordas enam-vähem õigesti järgi ja sinna see teema jäigi..
Kuni eilse õhtuni, kui ta Mirrut nunnutas umbes selliste lausetega: ,,Mirru on nii munnu'' ,,Meie pisikene munnukene'' ,,Väike munnukene oled, onju?''. Kõik need laused tulid tal tõesti imearmsa häälega koera musitades ja silitades.
Küsisin jälle, et misasi see Mirru meil nüüd siis on? Vastaski, et munnu... Ja küsimise pele, et kas ta on kindel, et see sõna on M-iga mitte N-iga, vastas ta, et mkm, munnu on. Nojah, las ta olla siis, küll tal see meelest läheb..
Rääkisin täna oma õele (Sevele) sellest, ta lasi siis muidugi Lizzul öelda, et misasjad need siis ikkagi näkku tulevad ja Lizzu ütles, et m*nnid. Seve üritas talle küll selgeks tehes igasugu teisi P- tähega sõnu öeldes, et need on ikka punnid aga siis Lizzu lihtsalt ütles, et ah, ma ei oska ja ma ei taha sellest rohkem rääkida ja siin kohal see teema lõppeski.

Meil on tegelikult varem ka kunagi olnud probleeme selle sama ropu sõnaga aga siis väheke teistmoodi. Nimelt, kui ta oli just saanud kahe aastaseks, siis ta lihtsalt päeva pealt vahetas kõik L-id N-ide vastu ehk lillest sai linn ja pallist sai pann ja mullist... no pole vaja vist välja kirjutada. Seeaeg oli veel nii, et tal olid enamus sõnade asemel arusaadavad aga kindlasti lihtsamini häältatavad sõnad, näiteks mullitaja oligi lihtsalt mull ja igakord, kui me poodi läksime ja ta kärru tõstsin hakkas ta kõva häälega kisama: ,,Munni, munni!''  te ei kujuta ette ka, kui häbi mul oli.. Ja nii me siis läksimegi igakord esimese asjana letti, kust sai mullitajaid, ise ma muidugi terve aja korrutasin kõva häälega, et jaa, lähme vaatame siis kus need mullid ja mullitajad on. 😂
See asi läks tal lihtsalt iseenesest mööda, niiet ma siiralt loodan, et seekord läheb ka tal see sõnade väänamine kiiresti mööda..

Ma ei tea kuidas teistel oma lastega lood on aga meie preili teab ka päriselt pääris palju roppsõnu.
Kust ta neid siis kuuleb? Näiteks on Urmetil pubekast vend, kes ropendab päris palju ja kuna me käime peaaegu igapäev Urmeti vanemate juures, siis tahest tahtmata kuuleb ta Urmeti vennalt igasugu roppsõnu. Lisaks on mul ka 17aastane õde, kes käib meil ikka aeg ajalt külas ja keda tibu oma suureks õeks ja muidugi ka suureks eeskujuks peab ja ka temalt tuleb vahel selliseid huvitavaid sõnu. Ja siis muidugi ka mina... Ma tegelikult väga ei ropenda aga kui ma näiteks süüa tehes käe ära kõrvetan (seda juhtub pm igakord kui ma ahjus midagi teen) või astun Mirru pissi sisse vmt juhtub, siis vahel ikka libiseb mõni selline sõna üle huulte, mis parem oleks võinud ütlemata jääda. Urmet ei ropenda üldsegi, niiet temalt ta neid sõnu ei kuule. Kusjuures, esimene selline rumal sõna tuli Lizzul lasteaiast, sõimrühmast ja selleks sõnaks oli loll.
Õnneks on Lizzu aru saanud, et ongi selliseid asju, mida teevad ainult suured ja on ka selliseid sõnu, mida kasutavad ainult suured ehk siis tema suust midagi roppu ei kuule.. enamasti..

Aga siin on näiteks üks erand..
Me käime üpris tihti siin põldudel jalutamas, mina ja Urmet jalutasime ees juba ära ja Lizzu jäi Urmeti emaga taha poole.. Sellest mis neil seal taga pool juhtus rääkis Urmeti ema meile hiljem..
Nimelt suutis Liz-Sandra põldmarja ?okstesse? nii kinni jääda, et ei saanud enam edasi ega tagasi ja siis ta oli ohkand ja täiesti südamest öelnud: ,,Türa küll''...
Me naersime ikka päris kaua Urmetiga selle jutu üle.. Jaaaa, siinkohal ma saan aru, et ta on kõigest kolme aastane ja otseloomulikult ei tohiks ta isegi mitte teada selliseid sõnu aga no ta juba teab, niiet nüüd me lihtsalt seletame talle, et need on rumalad sõnad ja mitte ükski laps ei kasuta neid.
Õnneks ta on sellest ka enam-vähem aru saanud.

Keegi veel oma lapse suust midagi sellist on kuulnud?
Vahetpole, kas siis see esimene varjant (sõnade väänamine) või siis teadlik ropendamine?




1 kommentaar:

  1. Mul õde tegi mullitajaga mulle ja laps muudkui ütles...mun*i, mun*i

    VastaKustuta